4/4  | Am | C Em | Am | Dm E | Am | Dm E | Am | F E | Am |

vaikus toas
maha kukkunud on taevakarva vaas
palju taevakarva kilde on maas
laua all
vaiba peal

kyynlajalg
ammu vaibunud on viimane leek
põlend taht on tolmund vaha sydames
enam ta
ei sytti eal

| C E | Am | Dm G | C E |
| Am G | C Dm | Am Em | Am |

kuhu kyll jäid kõik lilled vaasi seest
enam neid ei keegi korja, kingiks too, ei kimpu köida
ammu rohtunud on tee, mis toob siia taluõuele

ytle vaid
miks on ämblik kudund võrke terve toa
mis siin täpselt olnud, keegi ju ei tea
sest ammu aeg
on mööda läind

vaikides
astud treppi mööda õue peale taas
palju valu näinud taevakarva vaas
kui mosaiik
sust maha jääb

—-

Paide Sydamelaul 2009. Yhiskonnakriitiliste laulude peapreemia.

Iga lõpp on uue jutu algus
väljas vaikselt laulab tuul
läänest tuleb vihm ja idast valgus
sosistavad lehed puul
vana hiis seisab künkanõlval
tema on ja teab ja jääb
olen noor ja väike tema kõrval
ilma lõppu ma ei näe

kui vaid oskaks maailma muuta
iial korda see ei läe
ja ma astun homsesse päeva
kui mul vahel mõttelõng kaob käest

Koidukiir – uue päeva valgus
rohi kastest läbimärg
vana tamm jäi rajuhoole jalgu
tüves piksenoole jälg
nii ta sääl seisab aianurgas
ümber mustav uduloor
kuid ta siiski suurim puude hulgas
kuigi märki kannab koor

kui vaid oskaks maailma muuta
iial korda see ei läe
ja ma astun homsesse päeva
kui mul vahel mõttelõng kaob käest

vana tamm ikka seisab väljas
lõhestunud on ta süü
kuid on endiselt nii hõbehaljas
tamme puitund pidurüü
iga lõpp on uue jutu algus
orupõhjas laulab soo
läänest tuleb vihm ja idast valgus
nõnda ots on sellel lool

ma ei taha maailma muuta
ilma lõppu ma ei näe
nii ma astun homsesse päeva
kui mul vahel mõttelõng kaob käest

10213 (2000)

laul (mp3)

ses jões on
miskit
lõpmatut ja kurba.
ent siiski
sulnis rahu
valdab meelt.
jah, tean,
on teid, kust tagasi ei tulda…
kuid täna
päris kaugel minust need.

seal
kaugemal
veel udu varjab ulma,
ees
peegeldumas
tyyne vetepind.
kuid siiski
miskit ootamatult julma
ses rahus on…
ma otsin pildilt
sind.

on samblakarva joonte
peen oaas.
on tuhat kysimata
kysimust,
kuid pole
yhtki jalajälge maas,
ei yhtki
mõttes
lahti jäetud ust.

ma piilun okstest.
pilt on kinni silmis.
just nagu vana peegel
kapi sees
ta vaikib.
õhk on sulnis
nagu filmis
ja puudeladvad
peegelduvad vees.

jõe karge vesi hellitab mu nahka,
kui joovastunult hõljun vetevoos.
sind unustasin pildi sisse tahta,
kuid puud on.
ladvad.
kõrgel.
meie.
koos.

on iidne mets.
ei yhtki jalajälge,
ei liikumist,
ei pinnavirvendust -
su pildi koltund hõng
on heleselge.

ma igatsen
ta maalit avatust,
et sillerdada
suitsuõhkses
rahus
ja unistada
kohtumistest
taas.

on mõtted
kinni
sinu puudeladvus,
mu arm,
mu pilt,
mu rohekas
oaas.

10220 (2007)

kui pimedus ju hiilib akna taga,
siis lõpuks tunnen – olen päris vaba
tulla, tunda: olen unustanud töö…
kyll ykskord möödub ka see pime orjaöö

ma ei tunne sind. kuid tahan tunda.

kust tulevad need mõtted minu pähe?
kas sina paned sinna nad
või saatus?
on kõigest, mis on olnud, liiga vähe
ja leian: algama peaks teine vaatus.

on elu meistriklass.
on sõnapilked.
on liiga palju mõtteid minu peas.
on laste siirad naerukilked.
on selgust, segadust.
kuid tahan, et sa teaks…

teaks mida?
kui ma ise aimaks…

päriselt ma tunnen:
olen elus.
kõikjal valutab.
kuid ulmas sinuga
sel kesköötunnil
tänavatel jalutan.

seal tänaval, kus
kõlasid me naeruhood…
kus iga kivi tuttav on… ja
lapsepõlve piimapood.

sa oled viirastus ja meelepete,
mu tantsupartner kauge une ajast.
kas tundsin ära?
tundsin. aga ette
ei enam meenutada suuda
meeltekajast,

kui vaid, et oled hinge jäänud.
kas olid sina?
aga kes siis veel…
ma ootasin sind,
kuigi ma ei teadnud.
nyyd lõpuks kohtusid me teed.

sa olid uni.
palun ole ilmsi.
on ärkvelolek ytlemata piin.
ma tahan yles ärgata su silmis
ja tahan teada. olla. meie. siin.

10220 (2007)

oleme kui lapsed
suvisel lõhnaval aasal
mu pea sinu syles
sasid mu juukseid

ja me ei näe
muud kui teineteise silmi
me ymber on
päike pimestav valge soe
ja me ei tea
muud kui heinamaad ja lilli
on vaid hetk
muu maailm ei loe

see aeg me
ainus ja igavene
ta hingesoppidest
esile tõuseb kui
vihmane mõni on päev

ja me ei näe…

vaatan sind
su laugude taga on uni
tasa su mõtteid
sõrmede all
tunnen ja sa ei tea

kas sa tunned
kuidas ma sind vaatan
kas mu mõtted
su põsel
on soojad ja selged

laul (mp3)

su juustes on päike ja silmades kuld
su ymber on võimatut vallatut tuld
ma sinusse upun ja seegi on hea
ei tunne ei taha ei oska ei tea

sa paned mind laulma ja lendama
uneta õhus hõljuma
kõige järele kysima
rahutult paigal pysima

kui kaugele kannab mind luulelend
ma loodan, et pysin, ei unusta end
kauaks pilvisse vahtima
ei lasta taha ju lahti ma

sellest mis tundub nii võimatult ilus
ja siiski nii võimatu varjude vilus
sest sina ei taha ja mina ei tea
ja nõnda me kyllap ei kaugele vea

on vahest nii veenev su silmade pilk
ja vahest su lõual on jogurtitilk
ta tahaksin pyhkida ära sealt
meelalt su habetund lõua pealt

kuid iial ei söanda tõsta ma kätt
su käsi või paberist taskurätt
käib yle su lõua ja kadunud siis
on tilk mis mind maailmast eemale viis

laul ise (mp3) – salvestatud Paide Südamelaulul 2006

iga inimene
kes puudutab sind
oma armastusega
on õrn liblikas
sinu sydame
avatud raamatu lehel

iga inimene
kes naeratab sulle
on päike su argipäevas

iga naeratus sulle
peegeldab
su enese sydame ilu

iga mälestus neist
on õnnistus aastate taha

On asju, mille nimesid ei öelda -
need näha on vaid meile kahele.
On mõtteid, mida valjusti ei mõelda.
Need jäävad ainult meie vahele

kui lilled väljaytlemata ilus.
Saab õhtusinaks päeva kuumav mäng
ja jaheneda sarapuude vilus
võib sõnumata uskumiste äng.

Ses lähedaleastumiste valus
on igal puudutusel aeg ja paik.
Ka vanas sammaldunud puudesalus,
kuldsoojalt kätel lõhnav männivaik.

Kerge on raske olla
raske on kergeks saada
hõlpus on olla
kes me ei ole
vaev õppida olema
kes me
päriselt oleme

Jaan Kaplinski

tahaks hetki, milles
sõnu pole vaja

milles mõtted kõlavad
kui aja kaja
sõnulselgemad
on yldse ytlemata

vaikida võib
kõigest mõtlemata

milles valikud on
vaikimisi õiged

see, kes annab kõik
yhtäkki loobub kõigest
kysimata aimab
kysimiste kadu

rändab läbi ilma
pikki aastasadu

pikka aega tundes
algab lõppemata

…hetki, milles vastus
selge kysimata