ses jões on
miskit
lõpmatut ja kurba.
ent siiski
sulnis rahu
valdab meelt.
jah, tean,
on teid, kust tagasi ei tulda…
kuid täna
päris kaugel minust need.
seal
kaugemal
veel udu varjab ulma,
ees
peegeldumas
tyyne vetepind.
kuid siiski
miskit ootamatult julma
ses rahus on…
ma otsin pildilt
sind.
on samblakarva joonte
peen oaas.
on tuhat kysimata
kysimust,
kuid pole
yhtki jalajälge maas,
ei yhtki
mõttes
lahti jäetud ust.
ma piilun okstest.
pilt on kinni silmis.
just nagu vana peegel
kapi sees
ta vaikib.
õhk on sulnis
nagu filmis
ja puudeladvad
peegelduvad vees.
jõe karge vesi hellitab mu nahka,
kui joovastunult hõljun vetevoos.
sind unustasin pildi sisse tahta,
kuid puud on.
ladvad.
kõrgel.
meie.
koos.
on iidne mets.
ei yhtki jalajälge,
ei liikumist,
ei pinnavirvendust -
su pildi koltund hõng
on heleselge.
ma igatsen
ta maalit avatust,
et sillerdada
suitsuõhkses
rahus
ja unistada
kohtumistest
taas.
on mõtted
kinni
sinu puudeladvus,
mu arm,
mu pilt,
mu rohekas
oaas.
10220 (2007)
