kui pimedus ju hiilib akna taga,
siis lõpuks tunnen – olen päris vaba
tulla, tunda: olen unustanud töö…
kyll ykskord möödub ka see pime orjaöö 
ma ei tunne sind. kuid tahan tunda.
kust tulevad need mõtted minu pähe?
kas sina paned sinna nad
või saatus?
on kõigest, mis on olnud, liiga vähe
ja leian: algama peaks teine vaatus.
on elu meistriklass.
on sõnapilked.
on liiga palju mõtteid minu peas.
on laste siirad naerukilked.
on selgust, segadust.
kuid tahan, et sa teaks…
teaks mida?
kui ma ise aimaks…
päriselt ma tunnen:
olen elus.
kõikjal valutab.
kuid ulmas sinuga
sel kesköötunnil
tänavatel jalutan.
seal tänaval, kus
kõlasid me naeruhood…
kus iga kivi tuttav on… ja
lapsepõlve piimapood.
sa oled viirastus ja meelepete,
mu tantsupartner kauge une ajast.
kas tundsin ära?
tundsin. aga ette
ei enam meenutada suuda
meeltekajast,
kui vaid, et oled hinge jäänud.
kas olid sina?
aga kes siis veel…
ma ootasin sind,
kuigi ma ei teadnud.
nyyd lõpuks kohtusid me teed.
sa olid uni.
palun ole ilmsi.
on ärkvelolek ytlemata piin.
ma tahan yles ärgata su silmis
ja tahan teada. olla. meie. siin.
10220 (2007)
