su juustes on päike ja silmades kuld
su ymber on võimatut vallatut tuld
ma sinusse upun ja seegi on hea
ei tunne ei taha ei oska ei tea
sa paned mind laulma ja lendama
uneta õhus hõljuma
kõige järele kysima
rahutult paigal pysima
kui kaugele kannab mind luulelend
ma loodan, et pysin, ei unusta end
kauaks pilvisse vahtima
ei lasta taha ju lahti ma
sellest mis tundub nii võimatult ilus
ja siiski nii võimatu varjude vilus
sest sina ei taha ja mina ei tea
ja nõnda me kyllap ei kaugele vea
on vahest nii veenev su silmade pilk
ja vahest su lõual on jogurtitilk
ta tahaksin pyhkida ära sealt
meelalt su habetund lõua pealt
kuid iial ei söanda tõsta ma kätt
su käsi või paberist taskurätt
käib yle su lõua ja kadunud siis
on tilk mis mind maailmast eemale viis
laul ise (mp3) – salvestatud Paide Südamelaulul 2006
