on vastu päeva astudes mu kannul vari igal teel
mu järel käib see vari iga päev ja mina tema ees
kui peatub aeg, end ymber pöörab, lõppenud on kõik
taas varju tee seal otsa saab, see aeg on minu võit
kui öösel kehatuks ma muutun, ikka vari alles jääb
kuuvalgus mulle peale paistab, igayks mu varju näeb
ja imestab: kus on see, kelle vari paistab teel?
kui teaksid sa, mu vaataja, et haldjas on su ees…
mu jäljeritta ära ära eksi, inimlaps, siis jäädki käima nii
ei oma kodu enam yles leia sa ja astud, kuni aeg su viib
on yksik haldja tee
ja mõistatus ta meel…
kui võtad kokku julguse ja mulle järgned mööda teed
ei sulle veel ma ytle, mis sind sellel juhul ootab ees
kui lõpeb tee, mis teed siis minu väikse varjuga?
ei mind sa näe – sul sellegagi tuleb harjuda…
laul aastast 10213 (2000)
