elan oma elu
päev päeva järel
mõnikord ma unustan ära
kui väga ma sind ootasin
kuidas mul oli nii valus,
et sa ei tulnud
mõnikord ma mäletan
sinu säravat naeratust
ilma et peaksin pildi pealt
järele vaatama
mõnikord ma julgen
sinult kysida ja jutud
hargnevad lahti
maailma poole
ykskord ma puutusin
lille su sydame
kasvama kokku su haavu
sooja päikese käes
ykskord sa hoidsid
mu sydame liblikaid
ja lasid nad lahti
sinise taeva alla
nad tahavad jälle
istuda su pääle
kuid lill, kas kasvab
ei
tea
