Iga lõpp on uue jutu algus
väljas vaikselt laulab tuul
läänest tuleb vihm ja idast valgus
sosistavad lehed puul
vana hiis seisab künkanõlval
tema on ja teab ja jääb
olen noor ja väike tema kõrval
ilma lõppu ma ei näe
kui vaid oskaks maailma muuta
iial korda see ei läe
ja ma astun homsesse päeva
kui mul vahel mõttelõng kaob käest
Koidukiir – uue päeva valgus
rohi kastest läbimärg
vana tamm jäi rajuhoole jalgu
tüves piksenoole jälg
nii ta sääl seisab aianurgas
ümber mustav uduloor
kuid ta siiski suurim puude hulgas
kuigi märki kannab koor
kui vaid oskaks maailma muuta
iial korda see ei läe
ja ma astun homsesse päeva
kui mul vahel mõttelõng kaob käest
vana tamm ikka seisab väljas
lõhestunud on ta süü
kuid on endiselt nii hõbehaljas
tamme puitund pidurüü
iga lõpp on uue jutu algus
orupõhjas laulab soo
läänest tuleb vihm ja idast valgus
nõnda ots on sellel lool
ma ei taha maailma muuta
ilma lõppu ma ei näe
nii ma astun homsesse päeva
kui mul vahel mõttelõng kaob käest
ses jões on
miskit
lõpmatut ja kurba.
ent siiski
sulnis rahu
valdab meelt.
jah, tean,
on teid, kust tagasi ei tulda…
kuid täna
päris kaugel minust need.
seal
kaugemal
veel udu varjab ulma,
ees
peegeldumas
tyyne vetepind.
kuid siiski
miskit ootamatult julma
ses rahus on…
ma otsin pildilt
sind.
on samblakarva joonte
peen oaas.
on tuhat kysimata
kysimust,
kuid pole
yhtki jalajälge maas,
ei yhtki
mõttes
lahti jäetud ust.
ma piilun okstest.
pilt on kinni silmis.
just nagu vana peegel
kapi sees
ta vaikib.
õhk on sulnis
nagu filmis
ja puudeladvad
peegelduvad vees.
jõe karge vesi hellitab mu nahka,
kui joovastunult hõljun vetevoos.
sind unustasin pildi sisse tahta,
kuid puud on.
ladvad.
kõrgel.
meie.
koos.
on iidne mets.
ei yhtki jalajälge,
ei liikumist,
ei pinnavirvendust -
su pildi koltund hõng
on heleselge.
ma igatsen
ta maalit avatust,
et sillerdada
suitsuõhkses
rahus
ja unistada
kohtumistest
taas.
on mõtted
kinni
sinu puudeladvus,
mu arm,
mu pilt,
mu rohekas
oaas.
